Seltsivuse ja kiindumuse osas saavad rottidega võistelda ehk vaid koerad. Nad armastavad inimest, neile meeldib suhelda ja olen igati nõus ühe loomaarsti väitega, et hea meelega elaks rott oma elu inimese õlal viibides.
Neli rotti ühest Annelinna paneelmaja korterist ei ole ses osas erandid. Nende elupaigaks on suure osa ajast siiski puur, kuid kuuldes kahejalgsete kojusaabumisest ajavad ka nemad end kahele jalale ja rivistuvad puuri ukse ette: “ Tule ruttu!”, “Lase mind välja!”, “Võta mind sülle!”Vanim, sellest seltskonnas, saab kohe-kohe kolme aastaseks, mis on rottide puhul juba kõrge iga. Tema ei armastagi enam nii väga ringi tuuseldada, kõige parem koht on süles ja ideealis võiks perenaine teda ka sügada ja silitada. Teised armastavad ka maailma uudistada, tulles aeg-ajalt kontrollima, mida nende kahejalgsed sõbrad teevad. Kontrollimiseks ei piisa ainult silmsidemest, ilmtingimata tuleb, korrakski, ronida inimese sülle või õlale. Inimene reageerib küll vahel sellise ronimise peale imelikult, nt kiljub, kui rotikene otsutab mööda tema paljast jalasäärt üles ronida.