Raamatukoguhoidja Tiina lemmik - Täpi
Pildil on meie tollane, ühtlasi
viimane kass Täpi seitsmeaastane heas toitumuses (eks)isand, kellel
on oma kindlad lemmiktegevused - päikese käes ja vilu varjus
lesimine, faunakontroll, pereliikmete jälgimine ja sobival hetkel
süüa küsimine. Viimasel oli aga ka tõsisem põhjus.
Uusaastaööl 1994 olid vanemad
juba magama läinud, mina pesin veel viimaseid nõusid. Korraga
kuulsin köögiakna tagant, et keegi ütles "näu". Ootasin
natuke - ja imepeenike hääleke ütles jälle "näu". Läksin siis emale ütlema, et keegi näub ukse taga, mida teha?
Olime pärast viimase kassi, ilusa ja intelligentse Intsu siitilmast
minekut otsustanud, et enam kassi ei võta - eakatel vanematel oli
raske loomadega hüvasti jätta.
Nii et ei mingeid kasse enam, näu
või ära näu.
Aga uudishimu sai võitu ja läksime kõik vaatama,
mis toimub. Ukse taga trepil istus pisike kassipoeg, kel nina lumest
vaevu välja paistis, aga häält jaksas teha küll. No kuidas sa
jätad loomakese välja külma kätte, laseme ta ikka sooja, küll
hommikul on aega mõelda, kellele külast teda pakkuda.
Ei mingeid
kasse enam, eks ole? Ukse taga trepil istus pisike
kassipoeg, kel nina lumest vaevu välja paistis, aga häält jaksas
teha küll. No kuidas sa jätad loomakese välja külma kätte,
laseme ta ikka sooja, küll hommikul on aega mõelda, kellele külast
teda pakkuda. Ei mingeid kasse enam, eks ole?
Kassipoeg esikus, tekkis uus
mure: "näu" tähendas nüüd "Kõht on tühi mul!"
Õnneks oli külmikus piima järel. Isa läks kööki alustassi
järele, valas sellele veidi piima, astus köögist välja... ja
kaugemale ei jõudnudki. Kribinal-krabinal ronis kassike mööda ta
jalga üles, sealt ettesirutatud kätt mööda edasi alustassini isa
peo peal ja hakkas ta randmel istudes piima lakkuma. Nii me siis
saimegi endale kassi
: )
Must-valgel loomakesel oli nina
peal suurem must laik, sealt tuli nimi Täpi. Hommikul tegime küla
peal küsitluse ja mis selgus - linnanoored olid öösel mööda küla
autoga ringi sõitnud ja muuhulgas siia-sinna majauste ette
kassipoegi poetanud. Maakatel läheb ju ikka kasse tarvis ja küll
neil juba süüa jätkub! Vast jätkunukski, aga paraku olid enamikus
taludest juba suured kassid-koerad ees, kes väikestele hea pilguga
ei vaadanud. Meie oma oli lõpuks ainuke, kes sealsamas elu peale
jäi.
Täpi
elas meil kaksteist õnnelikku ja ühe vaevalise aasta, et minna siis
kase alla teiste kasside seltsi. Aga kogu eluks jäi talle külge
pojast peast pärit veendumus, et toit, mida ta parajasti sööb, on
viimane, kui ta just ise ei otsi ega nõua. Ja nii käiski ta, ühe
eine lõpetanud, kohe teistelt pereliikmetelt järgmist nurumas. Vaat
mis jälje raske lapsepõlv võib jätta!