Esmaspäev, 27. aprill 2020

Kaks väga head sõpra

Kahe noormehe lemmikuteks on,  lisaks endisele varjupaiga kassile Mäxile, ka kaks just kooliteed alustanud koerapreilit : Sissi ( tumedam) ja 
Jessi ( heledam). 

Need koeraneiud leidsid tee meie koju  4 kuud tagasi Tartu Postimehes ilmunud abipalve kaudu. Lastest ja koertest on saanud suured sõbrad, kes koos aega veedavad. 

Eriti vajalikud on koerad just distantsõppe jooksul olnud: kui enam õppida ei jõua, siis koertega tegelemine annab jõudu juurde. 

Pildil on neiud peale  väsitavat päeva õues. Ikka teineteise lähedal ja toeks.

Reede, 24. aprill 2020

E-õppur Lauri koos kass Sophiega


E-õppe käigus on hiir lõpuks kinni püütud. Nüüd tuleb sellel silm peal pidada.

See on tegelikult esimene hiir, mille Sophie on püüdnud.

E-õpe teeb ikka meistriks küll. :)

Merisiga Stennu



Stennu on 3-aastane isane merisiga. Ta on meie pere esimene ja ainuke lemmikloom.


Ta on ka meie pere täieõiguslik liige ja tema on ühtlasi meid võtnud oma karja liikmeteks. 7-aastasele tütrele on ta hea sõber, kellega saab mängida, muresid ja rõõme jagada ning isegi saladusi rääkida.

Pereemale on ta samuti esimeseks lemmikloomaks ning heaks sõbraks, kelle eest hoolitseda.

Pereisale meeldib teda toita ning uusi trikke koos tütrega õpetada. 

Stennuga koos aega veetes ununevad argipäevamured ja saab positiivse laengu.

Perekond Raudsepp

Teisipäev, 21. aprill 2020

Lilleke, Laura ja nende perenaine

Oma merigu tutvustab 7-aastane Aule, kes õpib 1. klassis.

Aulel on kaks merisiga.

Lilleke on isane 2-aastane iseseisev merisiga, kellele meeldib jalutada toas ringi ja videotunni ajal istuda jala peal. Kui liigutad, püüab näksata ja ütleb "Uink!"
 
Laura on emane 1-aastana ja tasese iseloomuga. Talle meeldib perenaist lakkuda ning vaadata mobiilist pilte. 

Lillekene püüab raamatu ette lugemisel seda süüa. Laura kuulab rahulikumalt. 



Esmaspäev, 20. aprill 2020

Üks väga tähtis ja oluline kassi(isand)


Raamatukoguhoidja Tiina lemmik - Täpi

















Pildil on meie tollane, ühtlasi viimane kass Täpi seitsmeaastane heas toitumuses (eks)isand, kellel on oma kindlad lemmiktegevused - päikese käes ja vilu varjus lesimine, faunakontroll, pereliikmete jälgimine ja sobival hetkel süüa küsimine. Viimasel oli aga ka tõsisem põhjus. 
















Uusaastaööl 1994 olid vanemad juba magama läinud, mina pesin veel viimaseid nõusid. Korraga kuulsin köögiakna tagant, et keegi ütles "näu". Ootasin natuke - ja imepeenike hääleke ütles jälle "näu".  Läksin siis emale ütlema, et keegi näub ukse taga, mida teha? Olime pärast viimase kassi, ilusa ja intelligentse Intsu siitilmast minekut otsustanud, et enam kassi ei võta - eakatel vanematel oli raske loomadega hüvasti jätta. 
Nii et ei mingeid kasse enam, näu või ära näu. 
Aga uudishimu sai võitu ja läksime kõik vaatama, mis toimub. Ukse taga trepil istus pisike kassipoeg, kel nina lumest vaevu välja paistis, aga häält jaksas teha küll. No kuidas sa jätad loomakese välja külma kätte, laseme ta ikka sooja, küll hommikul on aega mõelda, kellele külast teda pakkuda. 
















Ei mingeid kasse enam, eks ole? Ukse taga trepil istus pisike kassipoeg, kel nina lumest vaevu välja paistis, aga häält jaksas teha küll. No kuidas sa jätad loomakese välja külma kätte, laseme ta ikka sooja, küll hommikul on aega mõelda, kellele külast teda pakkuda. Ei mingeid kasse enam, eks ole? 

Kassipoeg esikus, tekkis uus mure: "näu" tähendas nüüd "Kõht on tühi mul!" Õnneks oli külmikus piima järel. Isa läks kööki alustassi järele, valas sellele veidi piima, astus köögist välja... ja kaugemale ei jõudnudki. Kribinal-krabinal ronis kassike mööda ta jalga üles, sealt ettesirutatud kätt mööda edasi alustassini isa peo peal ja hakkas ta randmel istudes piima lakkuma. Nii me siis saimegi endale kassi 
: )
Must-valgel loomakesel oli nina peal suurem must laik, sealt tuli nimi Täpi. Hommikul tegime küla peal küsitluse ja mis selgus - linnanoored olid öösel mööda küla autoga ringi sõitnud ja muuhulgas siia-sinna majauste ette kassipoegi poetanud. Maakatel läheb ju ikka kasse tarvis ja küll neil juba süüa jätkub! Vast jätkunukski, aga paraku olid enamikus taludest juba suured kassid-koerad ees, kes väikestele hea pilguga ei vaadanud. Meie oma oli lõpuks ainuke, kes sealsamas elu peale jäi.
Täpi elas meil kaksteist õnnelikku ja ühe vaevalise aasta, et minna siis kase alla teiste kasside seltsi. Aga kogu eluks jäi talle külge pojast peast pärit veendumus, et toit, mida ta parajasti sööb, on viimane, kui ta just ise ei otsi ega nõua. Ja nii käiski ta, ühe eine lõpetanud, kohe teistelt pereliikmetelt järgmist nurumas. Vaat mis jälje raske lapsepõlv võib jätta!

Kass Mummile meeldib tegelikult üle kõige oma väikese perenaise seljas elada

Seda, sõna otseses mõttes:


Mummi tuli meile 7 aastat tagasi ja on otsustanud jääda.

Talle on loetud ja  püütud trikke õpetada, teda on hullupööra hoitud ja armastatud.
Tundub, et üht-teist on talle ka külge jäänud ja kuuldud raamatutest on ta omajagu tarkust ammutanud.

... ja kindlasti hoolib ta väga oma pererahvast, eriti mõnest... , aga ikkagi on ta kass, kes kõnnib omapead. :)

Pühapäev, 19. aprill 2020

Raamatukoguhoidjate lugemisloomad...

Raamatukoguhoidjad armastavad väga lugeda ja nende loomad on neid toetanud ning neile seltsiks olnud. :)

Saa tuttavaks, raamatukoguhoidja Jana kassiga:


Tondu ehk Tont, alias Kassipõrsas, elukutseline spirit animal ja nap buddy.

Neljapäev, 16. aprill 2020

Loe oma lemmikule!


Üleskutse koolivaheajaks!

Tavaliselt käivad raamatukogus loomad kohapeal – lugemiskoerad, -rotid ja -vähid ning korra kuus lemmikloomaringis ka kõik teised loomad, alates prussakatest kuni ponideni.

Täna saame me suhelda ja loomadega tutvuda veidi kaugemalt!

Kutsume teid üles jagama pilte ja videoklippe oma lemmikutest!


Klipid ja pildid saatke ewa.roots@luts.ee , kirjutage juurde väike tutvustus oma lemmikust, enda ja lemmiku nimi. :)

Kõik vahvad pildid ja videod paneme üles siiasamasse.



Pühapäev, 22. märts 2020

Laps ja lemmikloom

10 põhjust, miks võtta lapsele lemmikloom:


1. Laps õpib vastutama - hoolimine, hoolitsemine, empaatia areng, vastutus - oskus ka hilisemas elus luua häid suhteid teistega.
2. Kasvab lapse enesekindlus - kasvab lapse usk oma võimetesse ja enesekindlus.
3. Väheneb lapse vastuvõtlikkus allergiatele ja astmale - immuunsus muutub tugevamaks ja ka allergiad vähenevad. 
4. Laps on liikuvam ja rõõmsam - füüsiline vorm paraneb, lapsed tervemad ja elurõõmsamad. 
5. Loomaga koosolemine rahustab last - loom aitab rahuneda ja lõõgastuda, lemmikloom kui rahustaja ja lohutaja.
6. Loomad on suurepärased stressileevendajad - loomaga koosolemine leevendab stressi ja tõstab heaolutunnet.
7. Paraneb lapse lugemisoskus - lemmikloom ei anna hinnangut, ei kommenteeri, kui midagi sassi läheb ja ta ei hakka iga väikest viga parandama. 
8. Laps õpib, et teol ja tagajärjel on seos - looma eest hoolitsemise tagajärjed on kohe näha.
9. Suureneb lapse pühendumisvõime  õpetab lapsele pikaajalist pühendumist. 
10. Lemmikloom õpetab lapsele distsipliini 
Lemmiklooma ja lapse kooskasvamisel on palju plusse, kõige suurem on aga see, et laps saab lemmiku näol endale parima sõbra.

Reede, 20. märts 2020

Ellujääjad - raagritiskad

„Isegi kogenud silm suudab suurte raskustega raagritsikat mõnest oksaraost eristada. Miljonid aastad on teinud raagritsikast silmamoondamise suurkuju.
Olenevalt vajadusest on ritsikas kas roheline, pruun või hoopis hall.
Öösel muutub raagritsikas tumedamaks, päevakuumuses läheb heledaks. Oksal istudes sätib raagritsikas oma keha nö. “õigesse” asendisse. Mõni liik sätib end teatud nurga alla ning sirutab kerega ühes suunas nii jalad kui tundlad. Teine kinnitub oksale vaid tagajalgadega või eelistab tundide kaupa rippuvas asendis puhata.“ 
(Ernits, P. Raagritsikas. Miksike.)

Ritsikas  on võimeline veidral moel ellu jääma isegi siis, kui ta ära süüakse - vaata: ellujääjad



Lemmikloomana on ritsikat kerge pidada. Vaja on vaid akvaariumit ja taime, mida nad süüa saavad. Selleks sobib hästi meliss.


Näljane väike raagristsikas, kes oli mitu päeva autoga ringi sõitnud, söömata, külmas ...