Esmaspäev, 27. aprill 2020

Kaks väga head sõpra

Kahe noormehe lemmikuteks on,  lisaks endisele varjupaiga kassile Mäxile, ka kaks just kooliteed alustanud koerapreilit : Sissi ( tumedam) ja 
Jessi ( heledam). 

Need koeraneiud leidsid tee meie koju  4 kuud tagasi Tartu Postimehes ilmunud abipalve kaudu. Lastest ja koertest on saanud suured sõbrad, kes koos aega veedavad. 

Eriti vajalikud on koerad just distantsõppe jooksul olnud: kui enam õppida ei jõua, siis koertega tegelemine annab jõudu juurde. 

Pildil on neiud peale  väsitavat päeva õues. Ikka teineteise lähedal ja toeks.

Reede, 24. aprill 2020

E-õppur Lauri koos kass Sophiega


E-õppe käigus on hiir lõpuks kinni püütud. Nüüd tuleb sellel silm peal pidada.

See on tegelikult esimene hiir, mille Sophie on püüdnud.

E-õpe teeb ikka meistriks küll. :)

Merisiga Stennu



Stennu on 3-aastane isane merisiga. Ta on meie pere esimene ja ainuke lemmikloom.


Ta on ka meie pere täieõiguslik liige ja tema on ühtlasi meid võtnud oma karja liikmeteks. 7-aastasele tütrele on ta hea sõber, kellega saab mängida, muresid ja rõõme jagada ning isegi saladusi rääkida.

Pereemale on ta samuti esimeseks lemmikloomaks ning heaks sõbraks, kelle eest hoolitseda.

Pereisale meeldib teda toita ning uusi trikke koos tütrega õpetada. 

Stennuga koos aega veetes ununevad argipäevamured ja saab positiivse laengu.

Perekond Raudsepp

Teisipäev, 21. aprill 2020

Lilleke, Laura ja nende perenaine

Oma merigu tutvustab 7-aastane Aule, kes õpib 1. klassis.

Aulel on kaks merisiga.

Lilleke on isane 2-aastane iseseisev merisiga, kellele meeldib jalutada toas ringi ja videotunni ajal istuda jala peal. Kui liigutad, püüab näksata ja ütleb "Uink!"
 
Laura on emane 1-aastana ja tasese iseloomuga. Talle meeldib perenaist lakkuda ning vaadata mobiilist pilte. 

Lillekene püüab raamatu ette lugemisel seda süüa. Laura kuulab rahulikumalt. 



Esmaspäev, 20. aprill 2020

Üks väga tähtis ja oluline kassi(isand)


Raamatukoguhoidja Tiina lemmik - Täpi

















Pildil on meie tollane, ühtlasi viimane kass Täpi seitsmeaastane heas toitumuses (eks)isand, kellel on oma kindlad lemmiktegevused - päikese käes ja vilu varjus lesimine, faunakontroll, pereliikmete jälgimine ja sobival hetkel süüa küsimine. Viimasel oli aga ka tõsisem põhjus. 
















Uusaastaööl 1994 olid vanemad juba magama läinud, mina pesin veel viimaseid nõusid. Korraga kuulsin köögiakna tagant, et keegi ütles "näu". Ootasin natuke - ja imepeenike hääleke ütles jälle "näu".  Läksin siis emale ütlema, et keegi näub ukse taga, mida teha? Olime pärast viimase kassi, ilusa ja intelligentse Intsu siitilmast minekut otsustanud, et enam kassi ei võta - eakatel vanematel oli raske loomadega hüvasti jätta. 
Nii et ei mingeid kasse enam, näu või ära näu. 
Aga uudishimu sai võitu ja läksime kõik vaatama, mis toimub. Ukse taga trepil istus pisike kassipoeg, kel nina lumest vaevu välja paistis, aga häält jaksas teha küll. No kuidas sa jätad loomakese välja külma kätte, laseme ta ikka sooja, küll hommikul on aega mõelda, kellele külast teda pakkuda. 
















Ei mingeid kasse enam, eks ole? Ukse taga trepil istus pisike kassipoeg, kel nina lumest vaevu välja paistis, aga häält jaksas teha küll. No kuidas sa jätad loomakese välja külma kätte, laseme ta ikka sooja, küll hommikul on aega mõelda, kellele külast teda pakkuda. Ei mingeid kasse enam, eks ole? 

Kassipoeg esikus, tekkis uus mure: "näu" tähendas nüüd "Kõht on tühi mul!" Õnneks oli külmikus piima järel. Isa läks kööki alustassi järele, valas sellele veidi piima, astus köögist välja... ja kaugemale ei jõudnudki. Kribinal-krabinal ronis kassike mööda ta jalga üles, sealt ettesirutatud kätt mööda edasi alustassini isa peo peal ja hakkas ta randmel istudes piima lakkuma. Nii me siis saimegi endale kassi 
: )
Must-valgel loomakesel oli nina peal suurem must laik, sealt tuli nimi Täpi. Hommikul tegime küla peal küsitluse ja mis selgus - linnanoored olid öösel mööda küla autoga ringi sõitnud ja muuhulgas siia-sinna majauste ette kassipoegi poetanud. Maakatel läheb ju ikka kasse tarvis ja küll neil juba süüa jätkub! Vast jätkunukski, aga paraku olid enamikus taludest juba suured kassid-koerad ees, kes väikestele hea pilguga ei vaadanud. Meie oma oli lõpuks ainuke, kes sealsamas elu peale jäi.
Täpi elas meil kaksteist õnnelikku ja ühe vaevalise aasta, et minna siis kase alla teiste kasside seltsi. Aga kogu eluks jäi talle külge pojast peast pärit veendumus, et toit, mida ta parajasti sööb, on viimane, kui ta just ise ei otsi ega nõua. Ja nii käiski ta, ühe eine lõpetanud, kohe teistelt pereliikmetelt järgmist nurumas. Vaat mis jälje raske lapsepõlv võib jätta!

Kass Mummile meeldib tegelikult üle kõige oma väikese perenaise seljas elada

Seda, sõna otseses mõttes:


Mummi tuli meile 7 aastat tagasi ja on otsustanud jääda.

Talle on loetud ja  püütud trikke õpetada, teda on hullupööra hoitud ja armastatud.
Tundub, et üht-teist on talle ka külge jäänud ja kuuldud raamatutest on ta omajagu tarkust ammutanud.

... ja kindlasti hoolib ta väga oma pererahvast, eriti mõnest... , aga ikkagi on ta kass, kes kõnnib omapead. :)

Pühapäev, 19. aprill 2020

Raamatukoguhoidjate lugemisloomad...

Raamatukoguhoidjad armastavad väga lugeda ja nende loomad on neid toetanud ning neile seltsiks olnud. :)

Saa tuttavaks, raamatukoguhoidja Jana kassiga:


Tondu ehk Tont, alias Kassipõrsas, elukutseline spirit animal ja nap buddy.