Esmaspäev, 20. aprill 2020

Üks väga tähtis ja oluline kassi(isand)


Raamatukoguhoidja Tiina lemmik - Täpi

















Pildil on meie tollane, ühtlasi viimane kass Täpi seitsmeaastane heas toitumuses (eks)isand, kellel on oma kindlad lemmiktegevused - päikese käes ja vilu varjus lesimine, faunakontroll, pereliikmete jälgimine ja sobival hetkel süüa küsimine. Viimasel oli aga ka tõsisem põhjus. 
















Uusaastaööl 1994 olid vanemad juba magama läinud, mina pesin veel viimaseid nõusid. Korraga kuulsin köögiakna tagant, et keegi ütles "näu". Ootasin natuke - ja imepeenike hääleke ütles jälle "näu".  Läksin siis emale ütlema, et keegi näub ukse taga, mida teha? Olime pärast viimase kassi, ilusa ja intelligentse Intsu siitilmast minekut otsustanud, et enam kassi ei võta - eakatel vanematel oli raske loomadega hüvasti jätta. 
Nii et ei mingeid kasse enam, näu või ära näu. 
Aga uudishimu sai võitu ja läksime kõik vaatama, mis toimub. Ukse taga trepil istus pisike kassipoeg, kel nina lumest vaevu välja paistis, aga häält jaksas teha küll. No kuidas sa jätad loomakese välja külma kätte, laseme ta ikka sooja, küll hommikul on aega mõelda, kellele külast teda pakkuda. 
















Ei mingeid kasse enam, eks ole? Ukse taga trepil istus pisike kassipoeg, kel nina lumest vaevu välja paistis, aga häält jaksas teha küll. No kuidas sa jätad loomakese välja külma kätte, laseme ta ikka sooja, küll hommikul on aega mõelda, kellele külast teda pakkuda. Ei mingeid kasse enam, eks ole? 

Kassipoeg esikus, tekkis uus mure: "näu" tähendas nüüd "Kõht on tühi mul!" Õnneks oli külmikus piima järel. Isa läks kööki alustassi järele, valas sellele veidi piima, astus köögist välja... ja kaugemale ei jõudnudki. Kribinal-krabinal ronis kassike mööda ta jalga üles, sealt ettesirutatud kätt mööda edasi alustassini isa peo peal ja hakkas ta randmel istudes piima lakkuma. Nii me siis saimegi endale kassi 
: )
Must-valgel loomakesel oli nina peal suurem must laik, sealt tuli nimi Täpi. Hommikul tegime küla peal küsitluse ja mis selgus - linnanoored olid öösel mööda küla autoga ringi sõitnud ja muuhulgas siia-sinna majauste ette kassipoegi poetanud. Maakatel läheb ju ikka kasse tarvis ja küll neil juba süüa jätkub! Vast jätkunukski, aga paraku olid enamikus taludest juba suured kassid-koerad ees, kes väikestele hea pilguga ei vaadanud. Meie oma oli lõpuks ainuke, kes sealsamas elu peale jäi.
Täpi elas meil kaksteist õnnelikku ja ühe vaevalise aasta, et minna siis kase alla teiste kasside seltsi. Aga kogu eluks jäi talle külge pojast peast pärit veendumus, et toit, mida ta parajasti sööb, on viimane, kui ta just ise ei otsi ega nõua. Ja nii käiski ta, ühe eine lõpetanud, kohe teistelt pereliikmetelt järgmist nurumas. Vaat mis jälje raske lapsepõlv võib jätta!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar