Kaelkirjak luges kord mammutromaani.
Painutas pihta ja kummardus maani.
See oli õieti ebamugav
Ja mammutromaan oli hiiglama igav.
“jah, raske on elu, kui pikk on sul kael.
Kas pael panna kaela, kus oleks üks nael?”
ta mõnikord mõtles. Siis taevalael
tal rõõmsasti pilgutas Põhjanael.
Või oli see hoopiski Lõunarist?
Ehk oligi? Lõunarist oligi vist.
Sestpeale kaelkirjakut öösiti nähti
Kael õieli uurimas taevatähti.
/katkend Ilmar Trulli luuletusest “Kaelkirjak ja tähed” kogumikust “Kaelkirjak ja tähed”/